Viljandi Vaba Waldorfkooli Ühing

Lutsu tn. 3
Viljandi 71003
4334 537
55537289
viljandi@waldorf.ee

Ajalugu

Waldorfpedagoogika - pioneerid omas ajas. 

Viljandi Vaba Waldorfkool asutati 1993. aastal. Kooli idee kandjaks ja algatajaks oli Sulev Ojap, kes oli hiljuti oma perega Viljandisse kolinud. Juba Tartu ülikooli tudengina tutvus ta steinerpedagoogika põhialustega, tema diplomitöögi käsitles R.Steineri pärandit inimkonna mõtlemise ajaloos. Sulev õppis Soome pedagoogide juhendamisel steinerpedagoogika kursuse ja täiendas end Saksamaal.


Kooli loomisel ootas Viljandi linna haridusosakonnas perekond Ojapit viisakas umbusklikkus, aga plaanile linna kool luua jalga ette panema ei hakatud. Haridusosakonna juhataja kahtles tõsiselt - kuidas on võimalik õpetada hindeid panemata, õpikuid-töövihikuid kasutamata, kuidas saab toimida epohhiõpe? Sõna "vabadus" seostamine kooliga tõi kõigile murekortsu kulmude vahele. Pikalt tuli selgitada vabakasvatuse ja waldorfpedagoogika erinevust, seda ka hiljem õpilaste vanematele. (Paari aasta pärast võis kohalikust ajalehest lugeda aga kiidusõnu välisriigist pärit vahetusõpetajast, kes munitsipaalkoolis õpetades õpikuid-töövihikuid ei kasuta. Munitsipaalkoolid ise katsetasid erineval moel epohhiõpet, katsetati hinnete panemisest loobumist algklassides, nüüdseks on jõutud arenguvestlusteni. Tänaseni võib kuulda, kuidas waldorfkoolis või - lasteaias töötanud inimesed rakendavad siin õpitut mujal - miikaelipäev, advendispiraal, küpsetamispäev lasteaias, flöödiõpe, muinasjuturing jpm. Aga uudistes on side nimetatud sündmusi elus hoidva allikaga puudulik.)



Keha loomine

Aeg, kus kõik oli linna oma, oli 1990ndatel möödas, omandireformiseadus vastu võetud ja enamus ehitisi linnas endistele omanikele tagastamist ootamas. Lasteaialapsi oli linnas vähe, peävakorras oli lasteaedade sulgemine.

    Meile pakuti alustuseks üksikuid vabu ruume linna lasteaedade juures: lasteaiarühma jaoks Oru tn sõimelasteaia majas, kooli jaoks Lutsu 3 (tollases Pätu lasteaia) majas kaks ruumi omaette sissepääsuga tagauksest. Vahekoridor oli poolitatud kappide reaga, kus ühel pool riietusid linna lasteaia lapsed ja teisel pool meie koolilapsed. Kuigi Lutsu tänava majas rohkem ruume tulevikuks välja ei pakutud, olid selle tänava iidsed puud, lossimägede lähedus, vana linnakultuuriloolise hõnguga maja atmosfäär see, mida vajasime. Vajame tänagi.


Vaimu sisse puhumine

1993. aastal pidi lõpetama oma õpingud Kieli Waldorfpedagoogikaseminaris Olev Ojap. Noor mees andis nõusoleku tulla Viljandisse esimeseks õpetajaks. Õpetaja meil oli, aga polnud veel lapsi peale Sulev ja Virgi Ojapi poeg Oskari ja lapsevanemaid. Ajalehe kaudu vanemaid otsida on enam kui kummaline, aga nii me alustasime. 1993. aasta veebruaris ilmus ajalehes Sakala artikkel, mis kõneles uue kooli alustamisest ja kutsus kokku huvilis lapsevanemaid. 

   Tulid kokku kooli ja pedagoogika huvilised, kellest tänaseni on meie hulgas õpetaja Ulvi Vahter. Kaua olid koolis lapsevanema, õpetaja ja initsiatiivika organisaatorina Anu Sööt, kes on tänaseni jäänud kooli heaks sõbraks, ning K&uuuuml;llike Perkmann.

    Alustasime Rudolf Steineri õhukese, kuid olulisi põhiteadmisi kirjeldava loengu "Lapsekasvatus vaimuteaduse alusel" kooslugemistega. Ühele lugemisele tuli kohale haridusosakonnast Viive Tamme, kes meie ettevõtmisele kaasa elas. Haridusosakonna ruumegi pakuti koosolekute pidamiseks. Oma ruume meil ei olnud, käisime koos eri inimeste töökohtadel - notaribüroos, õmblusateljees.... Sulev Ojap jätkas veel Tartu waldorfkoolis õpetamist, õpetaja Olev pidi Saksamaalt saabuma alles koolieelsel suvel - nii jäid Viljandi waldorfkooli ettevalmistustööd põhiliselt Sulevi abikaasa Virgi kanda.

Sama aasta märtsis loodi kooli selts - lastevanemate mittetulundusühing, millest sai ka kooli ja lasteaia asutaja ja omanik.

   1. septembril 1993 alustas juba tegevust kool, I klassis 17 ja II 13 õpilast. Õpetajateks Olev ja Sulev Ojap. Lasteaed Oru tn 21 majas alustas 15 lapsega.(1994. aastal tagastati maja endisele omanikule ja meie lasteaed kolis Oru tn 8 majja.).1995. aastal õppis koolis neljas klassis kokku juba 51 last.


Sünnitusvalud

Kai Mets, Rosma kooli esimene õpetaja, saabus Tartu Waldorfkool avaaktusele 1990. aastal kurnatud, kahvatu, haigena. Nemad lõpetasid eelmisel ööl prožektorite valgel koolimajale katuse panemise, et paar päeva hiljem kool avada. Sulev sai oma ristsed Tartu waldorfkoolis (alustas 1990ndal aastal). Kolleegiumi koosolekud kestsid kella ühe-kaheni öösel.... Vaieldi, nuteti, tülitseti, lepiti. Ilusast teooriast oli raske saada toimivat tegelikkust ilma kahtluste, süüdistuste ja eksimusteta. Polnud kodumaiseid eeskujusid, kogemustega inimesi. Külalised tulid ja läksid, mõnede õpetused jäid kaugeks. Kohapeal olid kõik algajad - nii õpetajad, lapsevanemad kui lapsed. 


   Vabanenud ärikeskkond tekitas eelarvamuse, et erakool tähendab automaatselt euroremonti, paremini rahastatud tippspetsialistidest õpetajaid, läikivaid pilte ja arvutiõpet. Sellest vabanemine oli valus. Ka see, et lapsevanematel oli keeruline mõista, et kõik tulebki ise teha. Nii võis enne 1. septembrit avastada, et klassitoa linaluuplaadist lage värvisid, seinu laseerisid ja muid remonditöid lõpetasid Viljandi koolis kaks olemasolevat õpetajat. Lapsevanemaid oli kaasa löömas vähe. Lõpetati kell 3 öösel ja hommikul tuli seista aktusel värske, rõõmsa ja innustavana. Kui mitmeid kordi õpetajate elus selline olukord on kordunud, teavad nad ise...


Armastus teeb imet

Iga lapse sünniga vabanevad mingid seletamatud energia ja headuse jõud. Ka meie kooli sünni juures peab imetlema selle aja Vaimu tarkust ja heldust, mis vaatamata kõigele meid kandis, innustas ja waldorfkooli Viljandis võimalikuks tegi. Pandi alus kõigele, mis tänasel päeval on kooli pärisosa ja traditsioon: miikaelipäev, advendiring kuuseokstest tähespiraaliga, jõulumäng, õpetajate-lapsevanemate-laste tehtud jõululaat, kuupeod, ülestõusmispüha katsumised tunnelis, esimesed laseeritud seinad ja selgeks õpitud flöödipalad. Traditsiooniks said ka päris rasked matkad lastega nii vee kui maa peal, nii ratta kui kanuuga. Koos hakkas käima lastevanemate ja kooli sõprade laulukoor, tantsuhuvilised õppisid õhtuti peotantsu, õpiti tegema waldorfnukke ja mänguasju. 1996. aastal alustati Anu Söödi initsiatiivil kooli ajalehe väljaandmist. Anu initsiatiivil ja abil viidi esimest korda jõululaat oma majast välja kultuurimajja, Küllike Perkmanni ideest sai alguse piparkoogimajade võistlus.


Asjad meie koolis

Meie koolis ei ole asjad tavalised. Asjad on imelised, kõigel oma lugu. Sulev oli järjekindel: kui klassiruumi oli vaja õppetarvete jaoks kappi, siis ei saanud seda osta poest, vaid tuli projekteerida orgaaniliselt ruumi sobiv kapp. Sellist mööblit on veelgi, nt eriprojekti järgi valmistatud koolilaste lauad ja toolid, mis jõudsid kooli Ugala teatri puuseppade haltuuratööna ja äratasid muidu vaeselt remonditud klassitoas tähelepanu. Viljandi linnavalitsuse liige Jaak Allik, kes oli sel ajal ka Ugala kunstiline juht, oli terane ja päris linnavalitsuse koolivisiidi ajal kohe mööbli päritolu järgi. Tõde kuuldes ei jäänud ka temal muud üle kui üldise naeru saatel habemesse muiata.

    Raha remondiks ei olnud. Lapsevanemad tõid kodus üle jäänud kahhelplaate, linoleumi, värvi ja kööginõusid. Remonti tehti ise või aitas mõni õpetaja või lapsevanem töid finantseerida. Anu Sööt lasi teha köögi remondi oma jõududega, nii et köögile kasutusluba saadi.  Luisa, meie kauaaegne lasteaia hoidja ja kaitsevaim, tõi lasteaia ruumidesse oma mööbli. Kui Luisa pärast 10 aastat kestnud tööd koos oma isikliku mööbliga lahkus, ei jäänud haigutav auk mitte üksnes waldorflasteaia kasvatajate hulka, vaid ka ruumidesse. (Loomulikult on tänaseks ruumides uus mööbel olemas:) ) Lapsevanemad kinkisid uue rühma avamise puhul Lutsu tn lasteaiarühma riiul-kaared, mida erinevalt kombineerides lossiks, koopaks, majaks, poeriiuliteks ja veel paljuks muuks kujundada saab.


1998. aasta - katsumuste algus

1998. aasta viidi korraga kõikides Eesti waldorfkoolides läbi nn riiklikud tasemetööd. Tulemused seinast-seina - oli väga kehvi, keskimisi ja tugevaid. Tõsiasi oli see, et koolid ei olnud selliseks kontrolliks ja sellisteks testideks valmis. Õpetajad olid noored, kogemusteta, ja ehk oldigi kunstilise ja spetsiifiliselt steinerpedagoogilise sotsiaalse elemendiga töötades unarusse jäetud teadmiste kinnistamine harjutamise läbi, rääkimata laste testilaadsete kontrolltööde jaoks treenimiseks. Kohe sai see puudus ka avalikustatud ja professionaalselt võimendatud ajakirjanduse poolt. Ja see toimis... Tolleaegses populaarses ajakirjas Luup ilmus Mai Vöörmanni pikk waldorfpedagoogikat iga kandi pealt halvustav artikkel. Kirjutis jättis asjalik-objektiivse mulje, lisatud oli autoriteetide arvamusi, muuhulgas teadlase ja iseseisvumisaja aktiivse tegelase Endel Lippmaa terav ja külm kriitika waldorfkoolide õppekava füüsika ja keemia  osa kohta. Kogu artiklist õhkus sõnum - normaalne ja oma lapsest hooliv lapsevanem ei pane oma last kooli, kus tal ei ole tulevikku ja ta jääb ühiskonna hädaabi produktiks. 

    Meie koolis korraldati seejärel koosolek, kus samuti taotleti külma objektiivsust ja professionaalsust, ning armastus ja soojus, last kasvatav ja kaitsev jõud, oli kadunud või suuresti kõikuma löönud. Muutus ka kohaliku omavalitsuse ja teiste koolide suhtumine. Arvati, et kool sureb nagunii aasta-paari pärast välja, meie kooli ei soovitatud. Küll hakati kooli soovitama nendele vanematele, kelle laps tavakoolis juba liiga suurt peavalu tekitas.

    Kool oli jäänud raskelt haigeks ja põdemine kestis pikalt. 1998. aastal I klassi ei avatud, laste arv vähenes aasta aastalt, lahkusid ka mõned pedagoogid. Majanduslikult elasime me ära üksnes tänu sellele, et õpetajad ja kasvatajad olid valmis töötama pea poole väiksema palgaga kui linnakoolides ja -lasteaedades.


Keha on haige. Koolimaja epopöa

Terves kehas terve vaim, ütleb vana tarkusesõna. Tervet tervikkeha koolil ei olnud. Kohe alguses algasid vaidlused igal sügisel vajaliku uue klassiruumi osas,sest kooli laienemise perspektiivi Lutsu tn majas ei olnud ette nähtud. Meie käsutusse anti veel hoovipealse maja klassituba. Abi tuli sealt, kust ei osanud oodata - Saksamaa abist Eesti waldorfkoolidele eraldati Viljandi kooli jaoks 80 000 krooni, mille eest saime osta Lossi 4 eramus mitu eluruumi. Alumise korruse 3-toalisse korterisse asus elama klassiõpetaja Merike, samal ajal teises toas tehti koolitööd. Ahiküttega õpetajakorter ja sellega liidetud klassituba meenutas Oskar Lutsu Kevade aegasid.

    Ootamatult selgus, et ka Lutsu 3 majal on olemas endine omanik. Ebakindlus oli suur, sest enamus uusomanikke tahtis oma süllekukkunud vara pealt ruttu teenima hakata. Linnalasteaed kolis 1996. aastal majast välja ja meie jaoks jäid kõik ruumid, kuid mingit selgust tuleviku osas ei olnud. Inglismaal elava vana haige prouaga (maja omanik) silmast silma suhelda ei õnnestunudki, tema esindaja oli kidakeelne, soostuti lühiajaliste rendilepingutega. Varsti selgus, et vanaproua oli leidnud uue esindaja ja eelmine, saades aru, et tema lootused on luhtunud, tõi arhiivist välja olulise dokumendi, mille alusel kogu vara tagastamine Inglise vanaprouale oli ebaõige. Vanaproua suri. Kohtus seisis asi kaua. 

     2012.a suvel tuli otsus: Lutsu 3 maa kuulub nüüd Viljandi linnale ja Viljandi Vaba Waldorfkooli Ühing sai hoonestusõiguse 50 aastaks. Hooned kuuluvad seega meile - meil on kinnisvara ja kohustus siin anda lastele waldorfpedagoogikal põhinev haridus.


Ja see imeline lasteaed

Räägime kogu aeg koolist, pidades silmas ikka ka lasteaeda, sest samal 1993. aasta sügisel alustas meie üherühmaline waldorflasteaed. Kasvataja Kaja Nöps oli õppinud waldorfpedagoog. Kaja kolis peagi Tartusse, lasteaia alustamise-sisustamise õhkkonna loomise raskus jäi Lia Mirka kanda.  Tema ilu- ja korrameel olid tühjalt kohalt alustamiseks vajalik jõud.  1995. aastal asus kasvatajana tööle Luisa Järv, Lia lahkus. Luisat armastasid lapsed jäägitult. Luisal oli võime ka probleemsete laste sellistes tegudes ja käitumises, mis kolleegidele murekortsu kulmudele tõi, näha alati midagi vaimustavat ja humoorikat.  Kui 2005. aastal lahkus Luisa töölt, oli lasteaias kriis. Kaua oli tegemist, et leida uusi lasteaednikke, kes võtaksid oma südameasjaks waldorfpedagoogilise väljaõppe ja kes pikemaks meile tööle jääksid. Tänaseks on kriis ammu ületatud ja lasteaed on turvaline paik, kus laste juures head ja toredad kasvatajad.

    Pärast 1998. aastal alanud koolikriisi haripunkti oli selge, et kool saab eksisteerida juhul, kui lasteaiarühmi on vähemalt kaks. Lutsu tn koolimaja vabas ruumis avati 2006. aastal teine lasteaiarühm.

2011.aastast on vajadus kolmanda rühma järele. Ideaalis saab meil olema lasteaiamaja, kus lapsi kolme rühma jagu. Oleme ootel:)


Koolimaja katuse lugu

Üsna varsti selgus, et kapitaalsemateks remonditöödeks me Eestimaa fondidest raha ei saa. Tuli otsida abi Euroopast ja loomulikult suuremalt ja rikkamalt waldorfpedagoogikamaalt - Saksamaalt.

    1990-ndate algusest peale, kui steinerpedagoogikat Eestis tutvustama ja esimesi koole looma hakati, on siin nõu ja jõuga abis olnud väliseestlane Tiiu Bläsi-Käo. Meie majandusjuhataja Nelli ja Tiiu on need, kes tegid ära suure töö ja panid kokku projekti vastava Saksa fondi poole pöördumiseks. Tegemist on antroposoofilise fondiga, mille raha jaotuspõhimõtted lähtusid sisulistest väärtustest ja oma silmaga nähtust. 2007. aasta sügisel tuldi selle taotluse põhjal Saksamaalt meie olukorraga tutvuma. Kohtumisel asendus eelarvamus ülevaatajast, kellele raha saamise lootuses peab võltsilt naeratama, kohe usaldusliku vestlusega. Hommikusel kooli- ja lasteaiaruumide ülevaatamisel juhtus, et kui pärast kõigi ruumide asjalikku läbi käimist jõudsime Lutsu tn lasteaiarühmani, kus parajasti kestis hommikuring, jäi hr Will pikaks ajaks seisma ja ei lasknud ennast ajakava järgmise märguannetest segada. See oli aeg enne laternapidu. Need meie kõige väiksemad lapsed laulsid koos kasvataja Külliga ümber küünla. Laste hinged olid täidetud millegi kauni ja puhtaga - see oli meile, kõrvaltvaatajaile, selgelt tajutav. See kirjeldamatu hetk oli ht Willi jaoks otsustav. 

   Nüüdseks on meie koolimajal uus katus ja maja fassaad näeb kaunis välja! 2012.a suvel sai uueks ka Lutsu tänav - paigaldati kõnnitee ja laoti uuesti maha munakivid, nii nagu see ajalooliselt on olnud.


Meie head abilised

Lihtne tõde on see, et elavaks ja toimivaks saavad iga ettevõtmise teha eelkõige inimesed. Sedagi lihtsat tõde tuli läbi kriiside uuesti selgeks saada. Iga lapsevanem ja õpetaja on kooli kandnud ja seda kujundanud. Täname kõiki!


   Tiiu Bläsi-Käo panus Eesti waldorfkoolide arengusse on nii suur, et meie katuse projekt on ainult üks vähestest. Ta organiseerib waldorfpedagoogide väljaõpet, erinevaid seminare, toob maale häid lektoreid, tassib oma kotis kaasa Saksamaalt vajalikke õppematerjale ja annab oma kortereid kasutada õpetajatel-õpilastel, kel peavarju pole. Väliseestlane Nora von Schwanenflügel oma abikaasa Markusega elab Viljandimaal Tuhalaanes. Mõlemad on waldorfkooli inimesed. Nad peavad oma talu ja aitavad arenguraskustega Saksamaa noori. Tema talus on käinud tööl ja muidu uudistamas mitmed meie kooli lapsed ja külalised.

   Kui printsess on haige ja paranemise rohtu ei teata, siis kutsutakse kokku ravitsejaid üle maa. Nii on see muinasjuttudes ja inimeste eludes. Pärast 1998. aasta kriisi kutsusime meiegi erinevaid lektoreid ja külalisi kooli, et usaldust kooli vastu taastada ja waldorfpedagoogika mõistmist süvendada.

    Pöördepunkt kooli kolleegiumi töösse saabus siiski pärast koostööd kristlaste ühenduse preester Armen Tõuguga. Tema aitas pea kõiki Eestimaa waldorfkoole. Ravi seisnes haiguse põhjuste nähtavaks tegemises, mitte mingis imerohus - aga imerohuks see muutus. Ühine arusaam ja teadmine arengutakistustest andis hoopis teise, rahuliku ja vaba edasimineku võimaluse. 

&nnbsp;  Pikka aega oli meil koolitädi Ida, kes avas koolimaja uksed ja keetis teed esimestele kaugelt tulnud lastele, kudus vaheaegadel villaseid sokke, mida õpetajatele ja koolilastele kinkis, helistas koolikella ja oli nagu hea haldjas. Tädi Ida oli vana, teda enam pole. Need, kes teda teavad, mäletavad seda soojust kaua.

   Maailmas on majandus ja poliitika sõltuv kütuse- ja energiaallikate valdajatest. Meie kool on sõltuv meie katlamajast, Esimene ja ainuke suurem toetus, mis saadi pärast suurt palumist hasartmängumaksu fondilt 2001. aastal, võimaldas katlamaja renoveerida. Varem vana ja nüüd uut katelt hoidis soojas tädi Sveta. Sveta elas koolimaja lähedal ja oli justkui koolimaja loomulik osa - ta koristas, kui vaja, aitas nõusid pesta, käis vaatamas laste kontserte ja oli täisti Meie Sveta:) 2012.a sügisel aga... on meie majas kaugküte ja oma katelt me enam ei vajanud


Tänane päev

Viimastel aastatel õpilaste arv koolis järjest kasvab. Ja lasteaia mõlemasse rühma ei saa me vastu võtta kõiki soovijaid, mitmed pered on järjekorras ootel. Palju on muutunud positiivsemaks, juurde on tulnud veel rohkem tõeliselt waldorfpedagoogikast huvituvaid lapsevanemaid, kes kooli- ja lasteaia üritustest aktiivselt osa võtavad ja neid ka organiseerivad. Jõululaat on koolimaja seinte vahelt välja kasvanud - mitmed aastad toimunud kultuurimajas, kaks aastat toimus see imelises Pärimusmuusika Aidas, kus meeleolu täiuslikult jõulumuinasjutuline... Viljandi Linnavalitsus tänas meid 2009. aasta jõululaada eest tänukirjaga.  2011.aasta detsembris otsustasime jõululaada oma majja tagasi tuua. Õigustas see end...? Ühest küljest oli väga armas võõrustada oma majas nii palju külalisi, teisest küljest - maja jäi väheke kitsaks. Aga kuidas kõlaski see ütlus heade lammaste kohta...?

Kui mõned aastad tagasi liitusid meiega Kaari ja Enn Onni, sai enesestmõistetavaks, et lapse koolilaud peaks vastama samale ideaalile, mida me vaimse õpetusena silmas peame. Tuli tõdeda, et olime selle unustanud. Algas mahetoidu ostmine ja sellega köögi varustamine. Kõik ei ole veel täielikult paigas, aga me tajume seda kui meie loomulikku eesmärki ja ka vanemad asendavad viimasel minutil poest kaasa ostetud küpsisepaki isetehtud küpsetistega. 

2016.a sügisel avatud I klassis õpib  9 last. Õpilaste arvuks koolis kokku on 87 : I klassis 9, II klassis 11, III klassis 18, IV klassis 9, V klassis 13, VI-VII liitklassis 10, VIII klassis 7 ja

X klassis 10 õpilast.  Lasteaiarühmades on 18 ja 20 last.

Koolis veavad klassiõpetajatena häid koolitusi läbi teinud Ulvi VahterAurika Karus, Karin Siig ja Laura Joakit. 2016. aastal alustas uue klassiõpetajatena Kristel Algvere. Anne Vahter, kes on lõpetanud ülikoolis käsitöö ja kodunduse eriala annab käsitöö tunde ja on ka klassiõpetaja. Uute aineõpetajana liitusid meiega Ülle Lükk. Aineõpetajatena jätkavad Kadri Kass, Albina Gavrilova, Olev Teder ja Rein Aidak.  Eurütmiat õpetab Virgi Ojap, kes on nüüd üks vähestest Eestimaa kõrgelt koolitatud eurütmiaõpetajatest.  Puidutööd juhendab Indrek Roosi. Religiooni tunde ning keemia-füüsika tunde viib läbi Sulev Ojap. X klassi kuraatoriks on Kadri Kass. Abiõpetaja on Eda Saaremets.